Eesti Laskurliit

General information

Eesti Laskurliidu saamislugu. 1931.a. august

Sportliku laskmise iga Eestis ei ole kuigi pikk. Oli küll kunagi ja kuski mingisuguseid jahipüssilaskmisi harrastatud, kuid ka see liikumine jäi hõõguvaks söeks tuha all, ilma et oleks suutnud tekitada lõõmavat leeki, mille ümber oleks koondunud laskmisest huvitatute pere. Vintpüssist laskmine püsis ainult kasarmuseinte vahel ja see laskeala oli mingisugune “kroonu” asi, millega korralikul tsiviilkodanikul tegemist teha ei tulnud, õieti nagu ei oleks passinudki tegemist teha.

Väikekaliibriline püss oli massidele tundmatu. Leidus küll siin ja seal üksikuid “montekristosid”, kuid nendest oli laskmine peamiselt ainult noorte harrastuseks. Püstolit ja revolvrit kasutati ainult enesekaitseks. Veel mõni aasta tagasi oli laskmine söödis ja tundmatu ala, sellele ei pühendatud mingit tähelepanu ja sportlikust laskmisest oli aimu ainult mõnel üksikul. Pööre tuli Eesti kaitseliidu loomisega 1924. ja 1925. a. vahetusel. Nüüd omandasid laskerelvi kümned tuhanded kodanike ja neil tuli tegemist teha ka relvade käsitamise ja laskmisega, olgugi et need relvad osutusid viletsateks. Paar aastat mööduvad kaitseliidu organiseerimise tähe all ja selle aja jooksul ei suudeta laskmise alal midagi erilist korda saata. Siiski hakkab nüüd idanema sportliku laskmise mõte. Üleriiklikkude kaitseliidu-päevade võistluskavadesse 1926. ja 1927. aastatel võetakse ka laskevõistlused. Need on esimesed laiaulatuslikumad laskevõistlused väljaspool kasarmuseinu. 1927. aasta lõpp ja 1928. aasta algus osutuvad Eesti rahvusliku laskmise hällipäevadeks. Sel ajal teostatakse kaks põhjapanevat tööd: kaitseliidus pannakse maksma laskesportlikule alusele rajatud laskesüsteem ja alus võistluslaskmise liikumisele, kusjuures teerajajana esirinnas sammub Tallinna malev, korraldades esimese laskevõistluse Soome kaitseliidu Helsingi malevaga. Nüüd on nagu tõke purustatud ja laskeasjanduslik liikumine tungib vägeva jõena rahvahulkadesse. Algab elav õppelaskmine, hoogus laskevõistluste korraldamine ja suurt tähelepanu pühendatakse paremate relvade ning parema laskemoona muretsemisele. Kolm aastat põnevat ja suurte tagajärgedega tööd on seljataga, mis tõestab, et laskmine on eestlastele omane ja võib kujuneda rahvuslikuks spordiks. Väljaspool kaitseväge kujuneb üle 3000 hingeline kindlate laskurite pere ja paremate laskurite saavutised hakkavad küündima maailma paremate tulemusteni. Kõiki vabariigi kaitseorganeid – kaitseväge, kaitseliitu, politseid ja piirivalvet haarab see liikumine ja kiiresti aetakse esimesed vaod sel, seni söödis püsinud, põllul. Kuid iga organisatsioon tegutseb omaette, puudub ühtlustav alus, puudub pind üldisteks jõu katsumiseks ja – mis kõige tähtsam – puudub üldine Eesti esindus. Juba varem mõlkus laskurite meeles mõte üleriikliku laskurite koondamise vajaduse kohta. Esimestel organiseerimise ja õppeaastatel ei suudeta selle küsimuse lahendamisega kaugemale, kui et kõik organisatsioonid avaldavad enam-vähem oma põhimõttelise nõusoleku. Eriti pinev on olukord kaitseliidus. Siin kujunevad peagi malevates laskesportlised koondised Tallinna maleva laskeklubiga eesotsas ja 8. augustil 1930. a. Tallinnas peetud kaitseliidu üleriikliku laskemeistri võistluse lõppemisel astuvad kaitseliidu üleriikliku laskemeistri võistluse lõppemisel astuvad kaitseliidu parimad laskurid ühisele nõupidamisele kokku, millest osa võtab paarisaja laskuri ümber ja kus tehakse otsus, et kui kõigi Eesti laskurite organiseerimisest asja ei saa, siis kutsutakse vähemalt ellu kaitseliidu laskesportlaste liit, et saada õigusi Ülemaailmalises Laskurite Liidus. Nüüd hakkab ka kogu Eesti laskurite ühinemine tõsiasjaks saama. 10. novembril 1930. aastal astuvad kokku Tallinna maleva kutsel kaitseväe, kaitseliidu, piirivalve, politsei ja jahimeesteseltside esindajad, et nõu pidada Eesti laskesportliku liikumise organiseerimise kohta.

Sel nõupidamisel tehakse järgmised otsused:

ellu kutsuda E e s t i L a s k u r i t e L i i t, kuhu kuuluksid kõik laskmisest huvitatud organisatsioonid, ühingud ja seltsid
valida komisjon, kes liidu põhikirja koostaks hiljemalt 15. jaanuariks 1931. a. ja esitaks selle kinnitamisele.
Komisjoni esimeheks valitakse kaitseväe ja jalaväeinspektor kol. O. S t e r n b e c k , liikmeteks piirivalvevalitsuse ülema abi kol. A. E n g m a n n , Tallinna abiprefekt V. S i h l e , üks Tallinna Jahimeesteseltsi esindaja seltsi määramisel, kaitseliidu peastaabi õppejaoskonna pealik major A. P a r t s ja sekretäriks Tallinna malevast Lõuna malevkonna juhatuse liige advokaat K. P e t e r s o n . Komisjon asub tööle intensiivselt ja pidades nädalas 2-3 koosolekut, jõuab oma tööga lõpule jõulupühadeks. Tutvunetakse kõikide rahvaste laskesportlaste koondiste põhikirjadega ja leitakse meile kõige lähedasem ning sobivam olevat Soome Laskurite Liidu põhikiri , mille eeskujul valmib ka Eesti Laskurite Liidu põhikiri. Jaanuarikuus kokku kutsutud laiem koosolek, millest osa võtavad ka provintsiesindajad, kiidab heaks põhikirja projekti mõne väiksema parandustega ja see esitatakse nüüd kinnitamisele.

Liidu põhikiri kinnitatakse 24. märtsil 1931. aastal.

Põhikirjale on alla kirjutanud kolme asutava liikme esindajad:

Tallinna maleva Lõuna malevkonna poolt h-rd Reintam, Trumm, Peterson, Teetsov ja Jürgens
Tallinna Politsei Spordiringi poolt
Piirivalve Ohvitseridekogu poolt: kol. A.Engmann
Liidu asutavasse kogusse kuuluvad veel põhikirja § 54 põhjal kolonel O.Sternbeck, kol.-ltn. J.Siir, kol.-ltn. A.Balder ja major A.Parts. Asutav komitee astub kokku 3. aprillil ja valib liidu ajutise juhatuse: esimees kol. O.Sternbeck, abiesimees J.Trumm, laekahoidja kol. A.Engmann, sekretär major A.Parts ja abisekretär hra K.Peterson. Ajutisele juhatusele tehakse ülesandeks juhtida liidu tegevust alalise juhatuse valimiseni, mis aset leiab 26. aprillil kokku kutsutaval liidu peakoosolekul. Eriülesandeks tehakse ajutisele juhatusele samaks ajaks töötada liidu “Klassikatsete- ja võistlusmäärused.” Ajutine juhatus suudab peakoosolekuni koguda liidule neli ja pooltuhat liiget ja esitab peakoosolekule väljatöötatud liidu “Klassikatsete- ja võistlusmäärused”, eelarve ning tegevuskava 1931. aastaks.

Esimene liidu peakoosolek peetakse 26. aprillil 1931. a. Tallinnas ja sellest võtab osa 71 delegaati kõigist liitu kuuluvatest organisatsioonidest ja seltsidest. Koosolekul valitakse liidule alaline juhatus järgmises koosseisus: esimees – kol. F.Pinka, abiesimees – O.Sternbeck, liikmed – F.Uibopuu, J.Trumm, O.Suursööt, J.Jakobson, J.Laube, J,Siir, J.Soomann, A.Engmann ja A.Parts. Revisjonikomisjoni valitakse: A.Balder, P.Reintam ja A.Vihvilin, ning liidu kodukorra väljatöötamise komisjoni: A.Balder, K.Preisberg, K.Peterson, ltn. Rea ja E.Freudenstein. Samal koosolekul võetakse vastu liidu 1931. aasta tulude ja kulude eelarve (tasakaalus Kr.3.350.-), ringkondade moodustamise kava ja liidu tegevuskava 1931. aastaks. Peale selle otsustatakse astuda Ülemaailmlise Laskurite Liidu liikmeks ja osa võtta 1931. a. sügisel Poolas korraldatavaist ülemaailmlistest laskevõistlustest.

Sellega on Eesti Laskurite Liidule alus pandud.

Ilma mingi ainelise toetuseta peab noor liit oma esimestel alupäevadel kibedasti tööle asuma, sest seisab ees käesoleva aasta tähtsama ülesande täitmine – osavõtt ülemaailmlistest laskevõistlustest. Esimene samm selle poole rühkimisel oli liidu laskevõistlustel korraldamine Tallinnas 30. ja 31. mail, rahvusvaheliste laskevõistluste programmi ja korralduse järgi. See esmakordne jõukatsumine näitas, et meie laskuritel on tulevikulootusi ja et meie võime julge südamega esineda suurimal maailma laskevõistlustel.

Suunad on kindlaks määratud ja nüüd tuleb alata suurt ja väsimatut rühkimist kõrgete ja kaunite eesmärkide poole.

A.Parts

“Eesti Laskur” nr.1